Õhuavaruste laulik

Aarend Kabun

Kuskil laotuses pilvede piiril
paitab hõbedast triller me kuulmist,
nõnda hinge tungival liiril
ainult hõisata võib lõohuul vist!

Silm otsib seda pisikest lindu
kui uppujat ääretus meres …
Kust küll ammutab lauluks ta indu,
kes kirjutab noodid ta veres?

Lõpuks pilk peilib liuglevat tähte,
valsi esitlust taevasinas,
uus elamus hinges saab lähte
sest pilvede kauguse vinast.

Kuid siis järsku – oh Issand Jumal –
miks katkes see liugluste rivi?
Miks moel nii kõige õnnetumal
ta nüüd alla sööstab kui kivi?

Kas ta süda ehk lõhkes ekstaasis,
sulgus jäädavalt lauliku suu?
Kas miski ei aidata saa siis,
või siiski oli põhjuseks muu?

Maad ligi järsku sirguvad tiivad –
kuidas süda rõõmust väreleb!
Tiivad lindu edasi viivad
põllulilledest nootide järele!     

Raamatust: Aarend Kabun „Läbi elukeeriste“, lk.14

Metsapere laulikud (lühendatult)

Felix Kotta

Üks jutt on metsapere suus,
et ennemuistsel ajal
ei kasvand õunad õunapuus,
vaid kuhjas
                tüve najal.

Sealsamas punas maasikaid,
mis suured nagu mättad;
kõik karud kõhuvalu said:
ei suutnud söömist jätta.

Kes sõi,
                kes tegi uinakut,
kes jõi, kui oli janu,
kuid,
nagu räägib muinasjutt,
see kõik ei rõõmustanud,

ei võlunud
                seepärast just,
et kevadisel ajal,
mil algab metsas elulust,
veel linnulaul ei kajand.
Käol oli ära kadund king,
noor kuldnokk alles sündis,
kuid ööbik-poiss ehk künnilind
ei leidnud meie kündi;
virk pääsuke veel koolis käis,
kus laulu õppis pähe,
ent lõol
üks tütar haigeks jäi,
ka teda polnud näha.

Nii vaikne oli meie laas,
kui lõbus kevad tuli,
et sahises
vaid kulu maas
ja kõlas vete vulin.
Metskitse määgimine siis
kesk vaikset salu kajas:
„On rohutirtsu nähtud siin,
üht kuulsat viiuldajat.
Ta seadis pilli eile.
Võib-olla mängib meile?“

Ja linavästrik sirtsus:
„Kust leida
                rohutirtsu?“

Tirts norskas leheteki all
nii valju norinaga,
et teda kuulis kitsetall
ja määgis:
                „Nää, kus magab!“
Mees avas silmad:
                „Kes siin on?
Kes lehtlasse sind lasknud?“

Metsloomi terve trobikond
ta ukse ette astus.
„Oo, rohutirts, sa pillimees,“
üks mesilane lausus.
„Meist igaüks,
                kes sinu ees,
on huvitatud laulust.
Sa seadsid pilli eile,
võib-olla mängid meile?“
„Ei mängi!“
                vastas rohutirts.
„Ma kevadel ei mängi.
Vaid südasuvel olen virk,
muu aja veedan sängis.
Kilk mängib küll,
                mu suguvend,
ükskõik mis ajal,
                aga
ta kardab külmetada end
ja elab ahju taga.“
„Kuid meil ei ole ahju,“
nirk tähendas.
                „Kui kahju!“
„Kraaks!“ naeris vares.
                „Vilets mees!
Ma kraaksun teile ise,
kui toote mune selle eest,
mis tasub kraaksumise.“

„Ka mina,“ ütles harakas,
„võin kädistamist alata,
kui toote mulle uue
must-valge saterkuue.“

„Kuid mina,“
                lisas kanakull,
„võin oma saaki süüa
ka siis,
kui puudub laul ja lull
ja tirtsu pill ei hüüa.“

Neid ülbeid linde kohates
metsloomad ümberringi
jäid sõnatuks,
                ja ohates,
pea norus, koju mindi.
Uus kevad tuli.
                Metsa all
koos oli jälle pere:
on elu igav, tuju halb,
siis aitab sõbra „tere!“.
Ei kostnud laulu.
                Harakas
vaid kuskil kirus varest,
et linnumune varastab
see ikka temast varem.
Tuul metsaladvus kohas veel,
see kostis nagu ohe.
Nii nukker oli kõigi meel,
et kasvõi nuta kohe.

Ei võlund õied õunapuus,
ei kevadvete koha …

Ja äkki  
                puhas,
                               kaunis
uus
laul puhkes künka kohal.
„Vii, laks-laks-lii,
vi-virr-vi-vii …“
kes selle oli loonud?
Just nagu taevast
                päiksekiir
ta maha oli toonud.
„Li-ptii, li-vurr:
kes veel on kurb
nii imekaunil ajal?
Noor rohi tärkab, paisub urb,
ja võsa võrseid ajab.
Soe päike vaatab kõrgusest
ja ütleb:
                ela, tööta!
Kui hea on teha pesakest
ja oma poegi sööta!“

Suur metsapere alguses
ei usaldanud kõrvu.

Kes on see laulumees,
kes laule teab nii õrnu?
See on ju kuldnokk!
                Näe, kus!
Ta istub toome oksal.
Ja vaimustuse naeratus
kõik avas suud
                ja nokad.

Suur,
                väga suur on laulu võim,
kus nõnda palju tuld on.
Kaks musta tiiba takti lõid,
ning laulis, laulis kuldnokk.
Kuid siis …
                Mis kellukene see
veel hakkas helisema?
Püstloodis tõusis kõrgusse …
Oi lõoke, lõoke!
                Tema!
„Sir-virr: kes virk, ei hätta jää,
sel õnn on ikka kaasas.
Maast sulanud on lumi, jää,
pea õitsevad kõik aasad.“

Ja kohe „kuku!“. –
                Kägu ka
lõi oma helid lahti.
Mets kuulas laulu
                rõõmuga
nii palju, nagu tahtis.

Läks õhtul juba hämaraks
ja lõokest vaevas uni,
siis algas ööbik: laks-laks-laks,
ja laulis hommikuni.

„Kur-lu-kur-lu, kuldsuuga lind,
sa oled suurim meister!“
kurg kuulutas.
                „Ma kuulan sind
soo külmas veeski seistes.“

Jutt räägib:
                polnud üldse neid,
kes laulumäel ei käinud.
Siin nähti mäkra, jäneseid,
ja sokkki mööda läinud.
Kui imeilus liblikas
võilille nupul kiikus!
Kui sinikuldne sitikas
siin kulukõrrel liikus!
Uss roomas ka,
                kuid nõelas lõod
ja selle roima pärast
siinsamas kõrval väikses nõos
siil sõi ta kohe ära.

Rähn nõudis soovikontserdil,
et kägu muudaks sulgi.
„Peab meenutama tore lind,“
ta arvas,
                „jahikulli.“
Sest ajast meie kägu
on pisut kulli nägu.

„Ei nende laulikutega
jää metsarahvas hätta!“ –
nii arvas teder, mõtus ka
ja sisalikki mättal.

Kuid ootamatult:
                „Säk-säk, kraaks!“
sel hetkel metsast kajas.
„Kui hästi käratseda saaks,
siis laulu nurja ajaks.“

Need olid
                suurenokamees
ja tema sõber, söödik.
Õel kadedus neil hinges kees,
et neist on kuulsam ööbik.
Part, hani, luik ja tihased,
kõik teisedki said vihaseks
ja hüüdsid:
                „Koju, vares!
Sa vaagu oma tares!
Ka harakat ei soovi
me lasta enda hoovi!“

Noor orav viskas käbiga
ja tegi kurja kära.
Röövlinnud tõusid häbiga
ja lendasidki ära.

Jutt lõpeb,
                aga laulumäel
võib näha rõõmu jätku
teist igaüks,
                kel vaba päev,
kes austab metsamatku.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 8., lk. 165

Heino ja tihane

Arno Raag

Õhtu loob lumele hämarat
                               varju,
ulguv tuul teritab hangede
                               harju,
tihane õunapuul nukralt taas
                               jalutab,
külmast tal, vaesel, seal
                               varvaski valutab.
„Tsirk-tsirk! Mu kõht on nii
                               tühi,
õhtu kuid käes, päev on ju nii
                               lühi.
Tsirk-tsirk! Kust saan ma küll
sooja,
halasta ometi, taevane Looja!“

Heino on kuulanud tihase
                               juttu,
mõistnud ta hädasid, kohe nii
                               ruttu
vudinud kööki ja palunud ema:
„Linnul on külm ja näljas on
                               tema.

Emake, luba mul kikuke leiba,
asetan selle ma aia teiba.
Emake, lubad ju, nälg on
                               nii valus,
tead sa, kuidas ta haledalt
                               palus.“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 5., lk. 309

Lihtne aadress

Felix Kotta

Lõoke, lahke laululind
Tartus kutsus külla mind.
„Tänan, tänan!“ laususin.
„Anna aadress, laululind.“
„Mina elan,“
                ütles lõoke,
„karjamaal, kus väike nõoke.
Kingult voolab lättevesi,
helistades kellukesi,
aasal hüüab pajupill,
kingul õitseb sinilill.
Tuled minu laulu ajal,
näed mind kõrgel, pilve rajal.“

Läksin külla lõokesele.
Päike paistis, soe ja hele,
kuid üht mõtet pikal teel
mõlgutas mu kahtlev meel:
nõoke on ju lodumaa,
tikutaja kodumaa,
nõgusid on mitusada.
Kuidas leida õiget rada?

Vaatan:
                ongi lättevesi!
Kuulen kuldseid kellukesi.
Kuskil hüüab pajupill,
aasal õitseb sinilill.
Laulust rõkkab väike nõoke.
„Liiri-lõõri!“ laulab lõoke,
laulab otse taeva all …

Lihtne aadress oli tal!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 8., lk 179

Laps ja lõoke

Juhan Kallak

„Kuule, sina minu väike,
väike armas sõber lõoke!
Iga kord, kui kuldne päike
saadab kevadise läike
meile läbi õhumere,
tuled sina, hüüad: „Tere!
Minu rõõmus lastepere!“
Ütle, kuhu jätsid kure,
kuhu jätsid pääsukese,
ööbiku ja käokese?
Avalda, kus on see maa,
kuhu talveks lendad sa?“

„See on kaugel mere taga,
sääl, kus päike lõõmab väga,
sääl, kus väiksed neegripõnnid,
mustad nagu tõrvatünnid,
nosuninad, käharpead –
südamed neil väga hääd –
karjakaupa käivad koos
kuumal liival mänguhoos.
Neid, mu laps, neid maimukesi,
sinu musti kaimukesi,
talveks oma lauluga
rõõmustama lendan ma.“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 6., lk. 203

Viiskümmend viis lindu

Heljo Mänd

Üks tuttpütt,
kalakütt.

Kaks rabakana,
noor ja vana.

Kolm öökulli,
silmanulli.

Neli tihast
tulivihast.

Viis vutti,
poisiklutti.

Kuus kägu
ühte nägu.

Seitse sirtsu,
tibatirtsu.
Kaheksa rähni,
kirjutähni.

Üheksa püüd
hallis rüüs.

Kümme külmalindu,
plaks! Ja kõik tõusid lendu.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 9., lk. 231

Küll ta tuleb

Leelo Tungal

Lumi mööda porist teed
metsa poole roomas.
Juba passipilte teeb
pääsuke nüüd Roomas.

Asju seal ei pakita –
linnul on neid vähe.
Ainult ilma frakita
teele ta ei lähe.

Laulab selles frakis ta
apelsinisalus
ja – kui külm ei takista –
pea ka eesti talus.

Raamatust: Leelo Tungal „Südasuvi“, lk. 423